GERONTOLOOGIA
on saavutanud eluraskusi ületanult. Eriti kardavad vanad mehed, et oma eluõhtul vajavad nad
kauakestva haiguse tõttu pikalt teiste abi. Surevale haigele ei ole põhjust rääkida surmast, kui
lühikesest ajajärgust. Kaua haige olnud inimese suremine on tihti pikk protsess.
On esitatud arvamusi, et meie ühiskonnas valitsevat vanuritesse suhtumist mõjustab see, et
vanurite olemasolu meenutab meile kaduvust, meenutab, et on olemas haigused ja surm. Inimene
ei lepigi selle tõsiasjaga, et tal on võimalus vaid ühele ja ainukesele elule. Paljude jaoks on
vanaduse ja surma hirm just see, et nad ei saa valida ega muuta oma elu uueks mitte mingil moel.
Surev vanur erineb mingil määral teistest surijatest. Juba tema elukogemused on teistsugused kui
noortel. Vanurid mäletavad oma lapsepõlve ja noorust. Väga tähtis on, et põetajaskond püüaks
asetada ennast samasse olukorda, mõelda samade asjade üle, mida vanur peab tähtsaks, aimata
annaabi.ee 
