Lepamaim tegutseb magevetes ja tema menüü on ebatavaliselt rikkalik. Ta on jõgede ja järvede toiduahela oluline lüli. Harilik lepamaim toitub mitmesugustest veeputukatest ning teistest väikestest veeloomadest. Soovides püüda vee kohal lendavaid putukaid, hüppab ta koguni veepinnale. Süües on lepamaim võimeline oma liikuvad lõuad ettepoole välja sirutama. Ise on ta toiduks suurematele röövkaladele, lindudele ja imetajatele. Ka jäälinnu lemmiktoiduks on lepamaimud, kuna nad ujuvad veepinna lähedal ja neid on kerge kätte saada. Harilikku lepamaimu võib kohata puhastes magevetes üle Euroopa. Ta võib elada jõgedes, järvedes, veegatäidetud kruusakarjäärides ja igal pool mujal, kus vesi on hapnikurikas ja kala leiab piisavalt toitu. Pisike lepamaim on kergeks saagiks paljudele röövkaladele. Suviti kogunevad lepamaimud parvedesse. Ühes parves võib olla kuna 100 isendit. Tihti ühinevad nendega ka teised kalad, näiteks särjed ja viidikad
Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed-liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Oma liigikaaslaste suhtes on harjus nii noores kui vanas eas aastaringselt vaenulik. Ta elab põhja ligidal, kust sooritab lühikesi kiireid sööste veepinnale. Toidust moodustavad suure osa nii õhu- kui maismaaputukad ning nende vastsed, väikesed kalad (lepamaimud) ning lõhemari, juhul kui lõhi õnnetul kombel harjuse kodujõkke kudema satub. Harjus koeb tavaliselt mais. Nagu öeldud, on ta territoriaalne ja seetõttu jagatakse sobiv piirkond jõest isasharjuste vahel üksikuteks kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib ulatuda 4...5 meetrini ning seal peaks leiduma mõni soodne varjepaik kivi või puurondi näol. Isasharjus teeb kudemisperioodil iseloomulikke vabisevaid liigutusi,
annaabi.ee 
