Ellen Niit Luulekogu põhiteemaks on looduse mitmekülgsus ning armastus lihtsate asjade vastu, armastus selle kõigis erinevas tähenduses. Tema luuletused on konkreetsed ja ei ole iroonilised. Luuletustes kujutab Eestimaa looduse ja inimese vahelisi suhteid ja tundeid. Näiteks luuletus ,,Lävel" , mis räägib rõõmu tundmisest kõige tavapärasematest loodusnähtustest. ,,Veel olen laps, kel nähes lepalindu, kõik meelest kaob, pihk haarab õhku, silmad täis on indu ja süda taob." (,,Maa on täis leidmist" lk 28) Samuti on teemadeks kodu ja igatsus selle järele, inimeste käitumine ning osaliselt ka sürrealism. Näiteks luuletus ,,Nägemus", mis kirjeldab seda hetke, kus hakatake ärkama, kuid osaliselt ollakse alles unenäos ning kaheldakse, kas nähakse unenägu või mitte. ,,Nii sinine on öö. Mu silme ees, kas unes, ilmsi, hõbeniite heikleb. Käin mingis kumas, õhus vist, või vees.
Tema aga ei tea seda ning areneb tänu oma lähiümbruskonnale ja vanematele. Mida väiksem laps, seda helgemana ta oma tulevikku näeb. Päris väikse plikatirtsuna ei näinud ma enda ees iial ühtki nii tumedat pilve, mida ma ise või mu vanemad hajutada ei saaks. Elu paistis imeilus, igavesti turvaline ja oli alati kellegi poolt nii hästi lahti seletatud. Ebapiisavad teadmised on õnnistus ja tugevad autoriteedid hoiavad halva eest. "Veel olen laps, kel, nähes lepalindu, kõik meelest kaob," on õhanud Ellen Niit. Imestamine on osa päris väikese inimese maailmast, ent juba kooliealistes või ka veidi nooremates see võime kaob ning kõik ümbritsev teisendatakse mõistuspäraseks. Ebapiisavad teadmised on õnnistus ja tugevad autoriteedid hoiavad halva eest. Suuremate teadmistega maailma toimumisest kaasneb imestus, kuidas kõik see veel koos püsib. Selles peitubki hariduse tähtsus: faktoloogia asendub üha enam imestusega ja see
annaabi.ee 
