Heiti Talvik
püüdeid... Praegu ei vaja ma muud, kui usku endasse." Tuglase vastuse sisu ei ole
teada, kuid 1924. aasta 16. oktoobril kirjutab Talvik uue kirja juba Pärnust:
"Käesoleval oktoobril saab aasta täis, kus terveni olen andunud luuletamisele, nimelt
kalduvusele ohvriks tunnen pea kõik oma eraelulised huvid. Ja saan seda rõõmuga
tegema ka tulevikun."
Talviku halastamatus kõige konventsionaalse, piiratu ja triviaalse vastu oli ehk pisut
ülepakutud. Ometi pädeb see suurepäraselt ka praeguse Eesti kohta. Heiti Talvik
väljendas luules peaaegu sama, mida José Ortega y Gasset esseistlikus zanris.
Mõlemaid ühendab mure pööbli võimutsemise pärast. Oleks ühekülgne pidada Heiti
Talvikut eesti Baudelaire'iks. Kindlasti ta oli muuhulgas ka seda, kuid siiski paljude
teiste rollide kõrval. Nende rollide hulka kuulub näiteks mullatöölisepõlv Kohtla
Järvel
annaabi.ee 
