KAS JA KUIDAS ON KEELEKASUTUS MINU TÕSISELTVÕETAVUSE VÄLJENDAJAKS
ametlik. Mõnede teiste inimeste sõnavaras on kuulda aga hoopis roppusi ja sõimusõnu. Nende
sõnade kasutajaid ei võeta paraku tõsiselt vaid peetakse hoopis ühiskonna kõige madalamasse
astmesse kuuluvateks, ehk teisisõnu need inimesed on eluheidikud, narkomaanid, kurjategijad
või on hoopiski harimatud. Tõsiselt võetakse ka inimesi, kellel on lisaks laiale sõnavarale
oskus neid sõnu ka laialdaselt, kuid mitte ülepaisutatult vastavalt kasutada. Lisaks sellele, et
end tõsiseltvõetavaks teha, tuleb osata käia vastavalt olukorrale riides, kasutada õigeid zeste,
tuleb osata kontrollida enda isikpäraseid hääletooni muutusi, tähelepanu tuleb pöörata ka
kehahoiakule ja kehakeelele. Minagi kasutan neid eelnevalt nimetatud aspekte, enda
tõsiseltvõetavuse eesmärgil korrapäraselt vastavalt olukorrale, kus parasjagu viibin. Kuigi
sellegipoolest, kas ja kuidas on keelekasutus minu tõsiseltvõetavuse väljendajaks