Artur Alliksaar
Järelõhtute värelev tolm.
Jumekalt kumendav tolm teeb õhtute sumeda nukruse
talumatult kindlaks ja kauniks.
Tuleb ingel ja puudutab vett
Franz Kafkat lugedes
Sa veenad marru sukelduma laeva.
Surm heliseb kui muusika-etüüd.
Öö kaldal keegi valvet algab aeva,
kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.
Sa oled igatsuse hiigelvõpe,
piir, mille taga hing on hirmust tumm.
Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb
hõõghetki laulma pannud lennulumm.
Sa oled karje vaiksest viigisalust,
kus vigastatud unelm ravib end
ja toibub pettumuse piigivalust,
et meenuks taas too targu ununend,
kui ammugi sind paaritanud paine,
mis seest on ängistav ja väljast umb.
Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
üks suundadest on õige. Aga kumb?
Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu
su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu,
ja süda --- see on vilgukivist lind.
annaabi.ee 
