Reisikiri
ma ootan su kardinaid
öökambrisse tihedaid,
oh pimedus, kosutaja!“
Neljandal päeval oli eelneval õhtul esitatud luuletuse tõttu raske ärgata. Vaatamata sellele
olime me end välja maganud. Jällegi läksime me toidujahile. See ei röövinud meilt palju aega
ning seetõttu saime me veel natuke aega abi otsimisega tegeleda. Kui kell sai nii palju, et oli
aeg lõkke ääres sööma asuda, oli aga ilm kahjuks halvenenud. Mustad äikesepilved lähenesid
ning tuul tõusis. Tegime asemed lennukivrakki, et tormi eest varjuda. Neiu, kes istus lennukis
minu taga, rääkis õhtusöögi lõpetades, et olid koos vennaga teel Austraaliasse vanavanematele
külla, kuhu jäävad aastaks elama. Ema luges enne minekut neile ette järgneva õpetliku
monoloogi „Hamletist“:
„Need vähesed nõuanded meeles pea:
sa ära kanna oma mõtteid keelel
ja teoks neid ära uisapäisa tee.
Sa ole lahke, aga mitte libe.
Need sõbrad, kes on proovi läbi teinud,
seo hinge külge terasvitstega,
annaabi.ee 
