Tuletõrje ajalugu
1914. a. on
Vene Keiserliku Tuletõrjeliidu liikmeteks ligi sada Eesti tuletõrjeseltsi. 1936. a. oli Eesti
Vabariigis 602 vabatahtlikku tuletõrjet, mis pärast valdade reformi vähenes 281-le. 1939. a. oli
igas linnas ja vallas ainult üks vabatahtlik tuletõrjeühing.
Vabatahtlik tuletõrje pidas end üleval liikmemaksudest, korjandustest ja annetustest.
Tallinnas ja Tartus, hiljem ka Narvas ja Pärnus olid palgalised tuletõrje lendsalgad. Linna
lendsalga ülema ja vabatahtliku tuletõrje peamehe vahekora määras kindlaks linnavalitsus
tuletõrje üldjuhi ametisse seadmisega. Vabatahtliku tuletõrje liikmeteks oli nii eestlasi kui ka
muulasi kõigist rahvakihtidest. Igas kohalikus tuletõrjes valitses vabatahtlikkuse vaim.
Tegutseti Jumala auks ja ligimese kaitseks oma parema äratundmise järgi. Raskused tekkisid
siis, kui mitme linna või valla tuletõrjed pidid suuremate kahjutulede korral teineteist aitama.