Lisaks sellele, et ta tundis lihtmehhanisme, arendas ta ka nende funktsioone ja eripära, nii et neid sai kasutada keerulistes masinates, mis võimaldasid mitmesuguste ülekandemehhanismide abil automaatselt täita järjestikuseid funktsioone. Seda püüdis ta kasutada lennu- ja sõjamasinate loomises. Leonardo hakkas lendamise vastu huvi tundma noorusaastatel Firenzes. Olles jälginud linde, kuigi mitte väga süvenenult, oli ta veendunud, et lendamises ei ole midagi müstilist, vaid see on tiibade liikumise tõttu õhus puht mehhaaniline nähtus. Üks esimestest selle tähelepaneku rakendustest oli 1485. aasta paiku ehitatud langevari ja niinimetatud õhukruvi, mida võib pidada helikopteri prototüübiks ning selle põhjal valmisid hiljem mitmed lennumasinad. Leonardo lennundushuvi ei piirdunud masinate konstrueerimisega, vaid hõlmas ka sellega kaasnevaid probleeme nagu abiseadmeid. Selle alla kuulusid
praegu teised konutavad luidetel, ajus ning luudes vaid vihm ja rõskus. Vahelduseks püsis ta kuivkõrgete õhuvoolude sadulas ka mannermaal, et lõunastada hõrgutavaist putukaist. Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes lennu-taidesse ja ei kaevelnud hinna üle, mida üksildusega maksma pidi. Jonathan Merikajakas mõistis, et tülpimus ja kartused kärbivad kajakasoo eluiga, ning rookinud end vabaks neist elas lendamises tõesti kaunist pikka-pikka ELU. Nad saabusid loojangul pärast päevalasku, just siis, kui hingerahu leidnud üksildane Jonathan sõudis oma armsakssaanud taevas. Kaks kajakat, heledat nagu ehatähe valgus, ilmusid otse ta tiivaulatusse ning mõlema pilk selges öises taevas oli aval ja sõbralik. Ent veelgi võluvam oli nende kaasalennu võrratu kooskõla; nad saatsid teda kummaltki küljelt, täpselt ja muutumatult toll eemal ta enese tiivaotstest.
annaabi.ee 
