EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
Ehkki säärasel
ebaühtlusel on kindlasti üldiseid kultuuriloolisi põhjuseid, näib see
viitavat ka looduskirjanduse traditsiooni sisemisele seotusele. Hilisemad
autorid on kasvanud, lugedes oma eelkäijate teoseid ning, arvestades
eesti kultuuriruumi väiksust, on nendega tihti ka isiklikult kokku
puutunud. Lisaks seisukohtadele, kuidas on õige loodusest kirjutada,
levivad sääraste kokkupuudete teel teatud määral ka eelistused matka-
radade ja lemmikpaikade valikul.
Ökoloogilised etüüdid
Eesti looduskirjanduse traditsiooni tuumala moodustavad teosed, milles
autorid esitavad kirjeldusi mitmetest eri paikadest ja liikidest, kuid tee-
vad seda loomadest, taimedest, maastikest, keskkonnarütmidest jms
moodustuvat tervikut silmas pidades. Säärane vaatenurk põhineb öko-
loogilisel arusaamal looduse toimimisest ning on seetõttu üsna sageli
seotud loodusteadusliku haritusega.