Tiit Lauk humanitaar
arrangement’i korras mängida pole võimalik. Samuti eksisteeris mõnda aega suurte orkestrite
suund, mille nimeks oli progressiivne ehk sümfooniline džäss 39 – seega siis kirjalik tradit-
sioon. Tundub, et tõde peitub nende kahe äärmuse vahel ja saamaks ülevaadet džässist kui
tervikust, tuleb sellega paratamatult arvestada.
Alates bebop’i ilmumisest 1940. aastate lõpul sai džässis valitsevaks kromaatiline harmoo-
nia 40 , laialdaselt kasutati alteratsioone, lemmikintervalliks kujunes vähendatud kvint; seda
isegi sel määral, et madaldatud viies aste muutus mõne aja pärast täieõiguslikuks blue-
noodiks. Iseenesest ei ole see veel midagi enneolematut – vähendatud kvint vastab ju
tritoonile, millel ka akadeemilises muusikas (nt Hindemithi, Bartoki, Stravinski jt loomingus)
on tähtis roll olnud. Esimeseks suuremaks eraldumiseks euroopaliku harmoonia “diktatuurist”
loetakse George Russelli süsteemist välja kasvanud modaalse mängulaadi mõjulepääsu
1950
annaabi.ee 
