Tänapäeva Tuhkatriinu
tegevusega ei olnud nad ise sugugi rahul. Veel sundisid kasuõed teda lõvipabulaid sööma,
alati nende järelt koristama ja hirmsatele krokodillidele süüa andma. Maratriinu tundis end
vahel kõigi poolt hüljatuna ega mõistnud miks kasuõed tema vastu nii ebaõiglased on.
Sellele vaatamata oli ka tema päevades rõõmsamaid hetki, mil ta kuulis ritsikate
siristamist, lõvide möirgamist ja trummide põrinat. Talle meeldis ka veeta aega koos oma
lemmikelevandi Tireesuga. Eriti meeldis talle vaadata öösel mustas Aafrika taevas säravaid
tähti. Neid vaadates ta mõtles ja unistas tagasipääsemisest oma suguharu juurde...
Ja ühel päeval juhtuski midagi üllatavat. Nende külasse saabusid võõrad, kes
teatasid, et ka Aafrikasse on loodud lastekodu ning nende töötajad otsisid küladest orvuks
jäänud lapsi. Ning väike Maratriinu sai kokku lastekodu töötaja Hea Haldjaga, kellele ta
annaabi.ee 
