Sellele järgnesid vedelikud, mida kõiki seostati veega. Kõiki gaase kujuteldi algul õhu eri liikidena, nagu vedelikke eri vetena. Iga keemilise elemendi avastamisega kaasnes väga palju laboratoorseid katseid. Ma üritan mõnest siin rääkida. Vesinik(H) - meile tuntud element on ka ühtlasi kõige kergem gaas. Paljud alkeemikud on täheldanud, et kui metalle töödelda happega, eraldub mingi gaas, mis põhjustab sageli plahvatusi. N. Lemery kirjeldas nn. "põleva õhu" saamist raua ja väävelhappe reageerimisel. Lomonossov arvas, et see põlev aur ei ole midagi muud kui flogiston. 1766. aastal eraldas selle põleva auru puhtal kujul ja uuris tema omadusi inglise keemik Henry Cavendish. Ta tuvastas selle gaasi omadused: hingamiseks kõlbmatu, õhuga segatult põleb süütamisel ja plahvatab sageli ning on väga kerge. Gaasi tiheduse määramiseks kaalus Cavendish kolvi happe ja tsingiga enne katset ja pärast gaasi eraldumist
Samuti kõik alkeemikute katsed igavese elu tagamine elueliksiiri abil ebaõnnestusid ja ka nende püüded saada universaalset lahustit ehk alkagesti jäid tulemusteta. Selliste jõupingutuste mõttetust näitab kujukalt Johann Kunckeli küsimus: "Alkagesti omanikud, milles te seda lahustit hoidma hakkate?" Tõepoolest, kui selline imelahusti lahustab kõike ja kõiki aineid, siis ei ole võimalik ju teda mitte ühegi anuma sees hoida. 17. sajandi keemik Nicolas Lemery (1645 1715) andis alkeemiale lakoonilise iseloomustuse: see on oskusteta kunst, mille algus on väär, keskpaik tühi töö ja lõpp vaesus. Ent kuigi alkeemikud ei saavutanud kunagi oma eesmärke, siis sellest hoolimata ei olnud see ligi pooleteist tuhande aasta pikkune periood viljatu etapp keemia elus. 19. sajandi kuulus keemik Justus Liebig (1803 1873) küsis: "Tõepoolest, mis oleks uusaja keemia ilma alkeemikute poolt avastatud väävel-, sool- ja
annaabi.ee 
