Luuleanalüüs: Juhan Liiv ja Lydia Koidula
Sinu surmal tahan surra,
sinu elul' elada!
Kus ma käinud, mida näinud,
mida õppind kuskil pool:
sulle kõike kasvatanud
kasuks seda hinge hool!
Südame ma kinni köitnud
sinu külge, emakeel!
Ikka sinu hõbehelin
heliseb mu kõrva eel! / ... /
sinu mulda luba panna
väsind jalad puhkele!"
Armastus on olnud teemaks ka väljaspool isamaalist luulet. Armastuse lembusse on
lihtne sattuda, raske on hiljem kallimat unustada see on mõte, mis põimub mitme Liivi
luuletusega (,,Sa tulid", ,,Arm tuli ..."). Mitmeid kordi kirjutab Liiv armumise algfaasidest:
,,Üksainus kord mu süda tervelt tuksus / mu vere ringjooks vigane / üksainus kord
mu süda tervelt tuksus, / ja siis ta tuksus sinule! / Mu oma süda ju ei toida mind, / eks
sinu päralt olnud rind." ,,Ma olin vaevalt noormees, / sa alles plikake / ja ühes suve sisse
/ käsikäes läksime
annaabi.ee 
