V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Oma kodulinnast,
Reimsist, saan ma midagi päranduseks. Mäletad ReimsM? Ah, ei, sa ei tea seda, olid veel
liiga pisike! Kui sa teaksid, kui kena sa olid neljakuisena! Su väikesed jalakesed olid nii
ilusad, et neid tuldi Epernay'st seitsme kilomeetri tagant uudishimust vaatama. Meil saab
olema maa ja maja. Ma panen sind oma voodisse magama. Mu jumal, mu jumal! Kes seda
ometi võis mõelda! Olen oma tütre kätte saanud!»
«Oo, emake,» ütles tütarlaps, viimaks ometi oma mee-leliigutuses sõnu leides, «seda kõike
ennustas mulle mustlasnaine. See oli hea mustlasnaine, ta hoolitses minu eest nagu amm, ta
-suri mullu. Tema oligi see, kes mulle selle kotikese kaela pani. Ta ütles mulle alati:
«Väikene, hoia seda asjakest. See on aare. Selle abil leiad sa oma ema. Sa kannad kaelas
oma ema.» Ta ennustas õieti.»
Sulgunu kallistas uuesti oma tütart.
«Tule, ma suudlen sind! Sa jutustasid seda nii armsalt. Kui me oma koju jõuame, siis