E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Teine meeleärrituse
põhjus oli see, et komtuur teda kaebusega sepp Villu peale ettegi ei lasknud, vaid talle selge
sõnaga ütelda käskis, et ta oma nägu enam lossi värava ees ei pidavat näitama.
Ühel päeval läks Mai metsa alla külmalillesid otsima ja -- ei tulnud enam tagasi. Kui ta
äraolek
juba videvikuni oli kestnud, läks ema rahutuks ning saatis Priidu sulastega otsima. Nad
luusisid metsa risti ja põigiti läbi, ei lejdnud aga Maie kusagilt. Kui nad asjatust otsimisest
väsinult
ja haigeks karjutud kõridega tagasi tulid, läks ema süda hoopis raskeks; ta hakkas õnnetust
aimama. Viimne lootus oli veel see, et Mai üksipäini Villu juurde oli läinud ja hiljaks jäänud.
Krõõt teadis küll, et Mai ja sepp vahel salamahti koos käisid, ja oli selle üle väga pahane; aga
ta
armastas tütart nii kangesti, et ta teda üleliigse valjusega kurvastada ei raatsinud. Ka oli sepp