Henrik Visnapuu
Enamus selle aja luulest rääkis isamaa-armastusest ning kodumaast ja ta teekonnast
põgenikuna. Ta julgustas inimesi võõrjõudude vastu võitlema ning mitte lootust kaotama. Ta
manitseb säilitama enesekindlust ja usku peatsesse vabanemisse. Valitseva võimu vastu
suhtub ta hukkamõistvalt ning neab neid maapõhja. Seda kõike teeb ta väga kujundlikult.
Ilus kodumaa luule näide on ,, Mul on sinu pärast nii kitsas"
Mul on sinu pärast nii kitsas,
Sina mu kodumaa.
Kägu kukkus küll leivavitsas-
Kuidas kätele sooja saad?
Luuletus ,, Ju pandud on verine tapper" on emotsionaalne ja hea näide Visnapuu isamaalisest
ja lootustsisendavast loomingust.
Ju pandud on verine tapper
Me elupuu juurele.
Ja tõuseb me kodumaa vapper
Üles teole suurele.
Ei looda me pimesi imet,
Maailma ei juhi võim.
Me tunneme tuleva nime-
See inimsoo vaba vaim.
Luulekogu ,, Periheel" on keskendunud ta abikaasa mälestamisele, see sisaldab kauneid, kuid
süngeid luuletusi Visnapuu leinast ning kaotusvalust
annaabi.ee 
