Anna Haava
pooleks. Esimene on pühendatud armastusele. Ometi peegelduvad ajastu
põletavad probleemid selles kogus vägagi selgepiiriliselt ja Haava jõuab
oleviku kujutamisel suurema konkreetsuseni kui kunagi varem. Haava ei
mõistnud klassisõja olemust ja asus rahvustunde nimel looma luuletusi
kodanlikku vabariigi jaoks. Ent samal ajal tõuseb see värsiraamat
kirglikuks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Luuletus ,,Kel kodu
ei ole" on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja
leivatute kõrvale asetatuvat autorit haarab ,,söönuta ja julgete nägude"
ees jäine võõrdumine: (Kui puhus mu
Kui puhus mu katusekambri tuul,
katusekambris tuul)
all soojades tubades kuuldus see-
luule
(ja kaebasin tasa, ma lauliklind,
et leivata jättis mind kodumaa pind
,,liiga hell sa oled" nad trööstisid
mind.)
Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus" (1930) ja
annaabi.ee 
