Heeringas
püsivalt nende toidulauale alles XIX sajandi algupoolel. Algselt oli tegemist vaid pidude
puhul pakutava hõrgutisega. Nii nagu linnasaksadki aastasadade eest, nii sõid ka talupojad
kalli kraami jäägitumalt nahka. Just sellest ajast pärineb omalaadne lausung, kuidas heeringas
kurdab: "Jumal hoidku mind liiga rikka ja ülearu vaese kätte saamast: vaene sööb silmad
pääst, rikas nülib naha selläst!"
Tegelikkuses koguti heeringapead kokku, hoiti leivateoni alles ja pandi kalapiruka sisse.
Heeringat sai suhteliselt harva ja kalapead olid nii suured maiuspalad, et jumal hoidku nende
äraviskamise eest, nagu rahvasuu väitis. Alles XIX sajandi lõpul muutus soolaheeringas
taludes suhteliselt tavaliseks toiduaineks, mida pakuti lausa iga päev nii oma rahvale kui ka
palgatud töötegijatele. Tõsi, ka siis polnud heeringas kõigile taskukohane. Vaesem rahvas pidi
ikka silguga piirduma. Selline seisusevahe sünnitas uusi kõnekäände
annaabi.ee 
