meeldiva õie raamatu vahele ning botaanik teeb herbaariumi. Seekord vaatame, kuidas kuivatatakse taimi õppeherbaariumi tarbeks. Teaduslikul herbaarlehel on peale taime kindlasti ka etikett leiuandmetega: leiukoht võimalikult täpselt, nüüdisajal enamasti koordinaatidega, kasvukoht ehk biotoop (pohlamännik, soostunud niit jne), leiuaeg (kuupäev, aasta) ja leidja nimi. Ka õppeherbaariumil võiksid juures olla leiuandmed, sest ka need herbaarlehed võivad kunagi botaanikuid huvitada. Pealegi pole leiuandmete kirjapanek kontimurdev tegevus. Vahel arvatakse, et kindlasti peab olema taim liigini määratud, muidu polevat lehel väärtust. Tegelikult on tähtsad just leiuandmed ja määranguta või ainult pere- või sugukonnani määratud herbaarmaterjali on meie suuremates herbaariumides päris rohkesti. Küll kunagi määratakse ka tundmatud herbaarlehed ja need võivad osutuda siis iseäranis väärtuslikeks.
Talvine arvukus on 600-2500 lindu, sõltuvalt talvest.(eoy.ee) Värbräts: Ei kuulu Eestis kaitsealuste liikide hulka. Kõige väiksen sulgkõrvadekestega kakk. Kivikakust pisut lühem, väiksema peaga. Sulestik tihedalt triibuline, pruunikashall. Häälitsus melanhoolne järjestikku korratav vilistus. Suluspesitseja, kes sagely eelistab elupaigana asulate ümbrust, parke. Põhiliselt putuktoiduline ja öise eluviisia. Üldpikkus 19 cm. Ehkki Eestis usaldusväärsed leiuandmed puuduvad, võib oletada tema juhuslikku esinemist. Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas. (T. Randla, 1976) Vaatamata spekulatsioonidele Eestis kindlat kohtumist senini registreeritud pole.(eoy.ee) Vöötkakk: III kategooria kaitsealune liik. Umbes haki suurune. Ülapool pruunikashall, tumedama mustriga. "Loori" külgedel laiad mustad ribad. Alapool tihedalt tumedavöödiline. Saba pikk. Aktiivne päeval, teeb paigallendu. Hääl hele "kiikiikii." Üldpikkus 37 cm.
annaabi.ee 
