Läksin surnukuuri rikast vanameest vaatama. Kui ma teda lähemalt uurisin nägin et ta pintsaku rinnalt oli nööp puudu. Arvasin, et see nööp kuulus talle. Ja kuulusgi. Sain laborist teada kellele see DNA kuulus. See kuulus ühele Salli nimelisele naisele. Sain ta adressi teada. Läksin sinna koos politsei väega. Meil vedas me tabasime seal terve röövlite pundi. Viisime nad jaoskonda. Nad tunnistasid oma teo üles. Salli küünte alt veel leitsime vanamehe pintsaku tükke. Ta ütles : ,, Ma lõib vanameest pokaaliga, aga ma ei tahtnud teda tappa". Vastasin : ,, Räägi seda kohtus!". See oli üks esimesi juhtumeid mis ma lahendasin. Huvitav kuidas võib vahest ikka vedada.
Mina ja mu vend Margus elasime väikses majas. Me alustasime retke 28.oktoobril.See oli ohtlik retk ja raske eelkõige. Me müüsime mha oma maja ja oma taluloomad et osta kaks uhket hobust. Me asusime teele vaigla poole kuhu me lootsime jõuda kahe päevaga. Me vahepealtegime pause et hobused saaksin süüa ja puhata. Me ei liikunud kiiresti, kuna me ei soovinud hobuseid kurnata. Me olime kogunud palju sööki ja vilju igaks juhuks. Kahe päevaga me jõudsime vaiglasse. Me leitsime seal koha kus magada ja puhata. Hommikul asusime teele me jõutsime paar tundi liikuda, kuni me nägime kamp rüütleid otsimas eesti talupoegi et viia neid oma piiskopi ette. Need olid Riia Piiskopi rüütlid. Neil olid juba mõned eestlased vangis. Niisiis mu vend tuli ideega et me päästaksime neid ära. Rüütleid oli 3, ja nad liikusid aeglaselt. Minul oli mu isa vana mõõk kaasas. Niisiis me mõtlesime plaani välja. Mina
Kui mina seda nuppu kõvemini vajutasin hakkas kõlaritest tulema sellist undamist ja häiret, et me kõik saime hirmu nahka kuid mina naeratasin kergelt selle peale. Veel käisime me haapsalu poodides, kusagil postkontori taolises kohas ja veel ühes kohvikus keha kinnitamas kus me sõime isuäratavat ja väga maitsvat praadi.Magustoiduks võtsime päris kallid koogid aga polnud hullu. Sõime kenasti kõhu täis ja läksime jalutama. Me tegime päris suure tiiru haapsaluvahel enne kui mulle leitsime meelepärase kingituse. Rootslane lubas meil endil valida mida me kingituseks saada tahame. Mina muidugi tahtsin väga saada digifotoaparaati ja kui ma märkasin tagasiteel pandimaja , siis küsisin oma tuttavalt et ta ütleks sellele rootslasele, et ma tahaksin endale saada digifotoaparaati kuid minu tuttav ütles seepeale et ma ei saa seda, sest ta ei hakka seda ütlema kuna see on kindlasti liiga kallis ja nagunii ei osta tema sõber seda mulle
annaabi.ee 
