Lambakarjus ja aeg
Endiselt elas ta liibi koikide maailma teekiiijate motteid
ja tundeid. Seeranci kulges ruumis, kuid karjuse vaim viis ta riindama ka
ajas - ta kondis koos inimestega, kes olid elanud sadu aastaid tagasi.
Miilestuski neist oli maa pealt kustunud, ammu tallasid nad taevaseid
radu. Karjuse teekaaslasteksolid kaupmehed ja vagabundid, pillimehed
ja kiisitoosellid, riiiitlid ja kuningate kiiskjalad, maadeavastajad ja mui-
dugi miigikarjused. Ta kiiis nendega hommikuviirskuses ja keskpiievases
leitsakus, sajus ja piiikeseloosas. Ta oli oma rajal, aga samas rajalt iira. Kui .
Vooras teda konetas ja talle korraldusi jagas, tiiitis karjus neid teenistus-
valmilt, kuid tema vaim kiiis oma radu. Ta muutus ise riinnuks, igaveseks
ja katkematuks riinnuks, mille algus ja lopp on iihesainsas kordumatus
sammus, iihesainsas jiiljes.
Óhtul, kui piiike oma punase silma uduste miigede taha peitis, mehed
peatusid. Nad olid joudnud samassekohta, kuhu eelmiselgi ohtul. Sona-