Gertrud kukkus pikali maha ja hakkas nutma. Ma proovisin teda kuidagi lohutada, kuid sellest polnud kasu. Me kutsusime politsei ning läksime koju tagasi. Ema nuttis terve päeva, ma ütlesin talle, et sellest isa tagasi ei tule ning proovisin teda rahustada. Sellest õudusest oli möödas kaks päeva, kui ema otsustas tööle minna. Ka mina pidin siis kooli minema. Kooli jõudes kuulsin, et tööle võeti uus direktor. Koolis olid kõikjal küünlad ning õpetajad kandsid leinariideid. Kogu kool leinas minu isa. Kolmanda tunni ajal kogunesid väga paljud aulasse. Läksin ise ka uurima, mis seal toimub. Õppealajuhataja pidas leinakõne ning siis tuli lavale ka uus direktor. Kohe kui ma nägin teda, tuli mulle meelde hommik, mil isa hukkus. Mulle tundus nagu ma oleks teda varem näinud, kuid ei teadnud kus. Pärast tunde koju minnes proovisin ma siiski meenutada, kuidas see mees mulle nii tuttav tundus. Õhtul rääkisin sellest imelikust tundest ka, emaga
jalad olid paljad. See oli Möödaläinud Jõulude Vaim. Ta kutsus Scrooge jalutuskäigule, kus kõik nähtu on varjukujud olnud sündmustest. Nad läksid seinast läbi, ja avastasid end elava liiklusega linnatänaval. Vaim peatus ühe kaubamaja ukse ees, kus Scrooge oli olnud kunagi õpipoiss. Vana Fezziwig lõpetas töö ja algas jõulude tants ja trall. Peale seda läksid vaim ja Scrooge ühe maja akna taha. Nad nägid, kuidas Scrooge pruut, kandes leinariideid, jättis Scrooge maha, öeldes talle, et nüüd on Scroogel teine ebajumal: raha ja kasuhimu. Pruut lahkus... Siis aga kerkis nende ette uus pilt, kus oli õnnelik perekond, Scrooge endine pruut oli nüüd nägus emand, tema ümber sagisid jõulumeeleolus lapsed, siis astus sisse nende isa, kes neile kinke jagas ja pärast magama saatis. Scrooge sai aru, et need oleksid võinud tema lapsed olla... Scrooge ärkas enda magamistoas, igalpool paistis valgus, ümberringi oli kõik kaetud
pidi tõsiselt kartma. Aga kuningas ütles: «Pagan võtku doktorit! Mis meil temast on? Kas pole kõik linna lollid meie poolt? Ja kas lollid pole igas linnas suures enamikus?» Nad valmistusid jälle alumisele korrale minema. Hertsog ütles: «Ma mõtlen, me ei peitnud raha heasse kohta.» See tegi mu meele rõõmsamaks, sest olin kartnud, et ma ei saagi mingit näpunäidet, mis mulle abiks oleks. Kuningas ütles: «Kuidas?» «Sest Mary Jane vajab leinariideid ja neegrist toa-koristaja saab kõigepealt käsu need hilbud kokku korjata ja ära panna. Ja kas te arvate, et mõni neeger läheb rahast mööda, ilma et ta sealt natuke ei laenaks?» «Teil on jälle õigus, hertsog,» ütles kuningas. Ta hakkas paari sammu Jcaugusel minust kardina all kobama. Litsusin ennast kõvasti vastu seina ja olin üsna tasa, kuigi värisesin. Mõtlesin, mis mehed küll ütleksid, kui nad mu leiaksid; ja arvasin, mis oleks kõige parem teha, kui nad mu leiaksid
annaabi.ee 
