ärkaks ellu. Aga isa vastas, et ei saa (kuna on mulla all ja tõusta ei jõua). Isa õpetas, et: Tuuled juhtigu sul teeda, õhud õrnud õpetagu ja taevatähed andku tarkust. Kui Kalev suri, leinas Linda 7 päeva ja 7 ööd. Kaevas haua ja sängitas mehe muru alla. Kandis rasked kivid peale. Praegu nimetatakse seda Tallinna Toompea mäeks. Äkitselt pärast üht rasket kivirahnu vedades libises kivi jalge ette maha. Linda istus kivile ja valas kaua kibedaid leinapisaraid. Nii tekkis Ülemiste järv. Siis sündis poeg, kes hakkas kohe vägevuse märke näitama. Poolel teel Soome ujudes (keskööl) Kalevipoeg mõtles natuke puhata ja ujus Saarele. Enne magama jäämist kuulis noore neiu häält. Läks vaatama. Nägi eemal ilusat käharajuukselist neidu. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli vaatama. Vastasid omavahel ning armusid teineteisse. Varsti ärkas Saaretaat ja Kalevipoeg küsis, kas ehk õhtul Soome tuuker mööda sõitnud.
põhjast su sõnad tulevad.» Kogu salk naeris. «Pagan võtku!» turtsus kümne isa matja pisut tasemini, «kas kõik tuleb siis südame põhjast? Mis seal irvitada? Kui ei tule südamest, siis ei tule südamest.» «Aga mina ütlen südamest,» algas Oodo valjusti, «et mul ulgumistuju sugugi poleks tulnud, kui ka isa mulle vana mära sabagi poleks pärida jätnud. Mis surnud see surnud. Mina pean ka omal ajal surema ega nõua kelleltki leinapisaraid. Ainult sest suurest ehmatusest pole ma veel toibunud. On surm iganes nii äkki tulnud? Pikne sähvib mu silma ees puusse, isa hobune kargab kui küünal püsti ja sealsamas lendab isa vastu kändu ja -- pea puru. Valmis!» Salk kadus puude ning põõsaste vahele ja häältekõmin läks kaugel segaseks. Jaaus, kes kõik kuulnud oli, arvas seda unes kuulnud olevat. Oli see siis võimalik? Hea lossihärra surnud -- ja nii äkitselt, nii hirmsal viisil!