"leinamajja" - 1 õppematerjal

Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel

1.3. Kodus olek ja surnuvalvamine Vene ja eesti rahvausundi kohaselt ei tohtinud laipa üksinda jätta isegi mitte öösel, muidu võis vanakuri valveta jäänud laiba ära viia või lahkunu sisse pugeda (Berg 1998: 429), ( 1999: 521). Vene leinamajas pandi surnuvalvamisel surnukeha pingile, sütitati ikoonilamp ning palvetati. Mõnikord kutsuti kohale spetsiaalsed palvelugejad. Surnu valvamisel pidi osalema vähemalt üks inimene. Sugulased, tuttavad ja samas külas elavad inimesed kiirustasid leinamajja hüvastijätuks peamiselt päevasel ajal. Igaüks tõi midagi kaasa, tavaliselt toodi küünlaid. Vaeste inimeste matustele tuldi tavaliselt annetustega: toodi riiet, küünlaid, jahu, võid jne ( 1999: 521). Kollektiivne abistamine toidukraamiga eksisteeris ka Eestis. Surnuvalvajad ja peielised tõid leinamajja lisaks leinakimbule või -pärjale pudeli alkoholi või toidukraami, milleks võisid olla kodus küpsetatud pirukad, kringel, kook. Tänasel päeval on see komme säilinud vaid