Tõde ja Õigus II Terve tekst
Pühade
vaheajal saabus telegramm, mis pani kuidagi imelikult kihama kogu maja. Suuremat siin küll
kihamas ei olnudki, sest õpilased olid enamasti koju sõitnud, aga ometi tundis Indrek, nagu
lööks majas midagi kihama. Veel samal päeval sõitis proua Malmberg õhtuse kiirrongiga ära
lõuna poole. Preili Ramilda olevat sanatooriumis äkki raskemalt haigestunud, mingisugune
tagasilöök paranemises -- kuuldus Ollinolt. Aga juba mõne päeva pärast ilmus härra Mauruse
käsivarrele leinaloor ja õhtuses saksa lehes seisis Miralda Mauruse surmakuulutus.
Ja siis juhtus kord nõnda, et härra Maurus tuli alla tuppa -- praegu tuli ta nii sagedasti alla
tuppa, ilma et teised või ta isegi õieti oleks teadnud, miks tuli ta nii sagedasti -- tuli, jäi seisma
suure laua ette, käed püksitaskuis, silmad läbi akna tänaval, kus sadas lund. Indrek seisis laua
otsas. Ja kui nad seal kahekesi nõnda seisid, rääkis härra Maurus pisut nagu endamisi, pisut
nagu Indrekut õpetades:
annaabi.ee 
