Mats Traat
Luuletuste
struktuurid muutuvad kompaktsemaks, luuletused kontekstiga
tihedamalt seotuks, tekib allegooriline ja aforistlik mõtteluule.
Uudse komponendina tema luules hakkab kaasa rääkima huumor.
Seegi on tõend tema sotsiaalselt aktiivse luule muutumisest
mitmekülgsemaks ja loomulikumaks.
1971.a. värsikogu “Etüüdid läiteks” on Traadi loomingus meeleoluliselt
ühtsemaid ja ühetoonilisemaid üldse, kus valitseb eleegiline
eneseväljendus, rusutus ja surutis paisuvad kohati lausa leinalisuseks.
Suure osa sellest kogust võib lugeda üldistava tähenduseta
enesehaletsuse hulka.
Valuliste eneseanalüüside tõukejõuks on elu bioloogilise kulu,
hääbuvuse ja kaduvuse paratamatu äkktunnetamine, tingituna ka
asjaolust, et Mats Traadil oli tulnud kaua võidelda raske haigusega. Siit
ka luulekogusse kantud korduv pöördumine lapsepõlve poole ja minek
mälestustesse.
1976.a. ilmunud “Harala elulood” on Mats Traadi luuleloomingus väga
erilisel kohal
annaabi.ee 
