V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
varje vilkuvat. Poleks ta kurt olnud, oleks ta uinuva Pariisi lärmi hääbumisega ikka
selgemini Gon-delaurier' majast kuulda võinud pidukära, naeru ja muusikat.
Kella ühe paiku hakkasid pidulised lahkuma. Quasimodo nägi pimedas, kuidas kõik läbi
tõrvikutega valgustatud portikuse välja tulid. Kuid kaptenit nende hulgas polnud.
Kurvad mõtted ründasid teda, aeg-ajalt vahtis ta nagu igavust tundes tühjusse. Suured
mustad, rasked, lõhkirebenenud pilved rippusid leinakrepist hällidena tähise taeva võlvi all.
Nad tundusid taevavõlvile kootud ämblikuvõrguna.
Äkki nägi ta, et ülal palkonil, mille kivist balustraadi all ta seisis, avanes hilju klaasuks,
andes teed kahele
365
inimesele, ja sulgus siis uuesti. Üks oli mees, teine naine. Suure vaevaga läks Quasimodol
korda mehes ära tunda ilusat kaptenit, naises aga noort daami, kes hommikul samalt
palkonilt ohvitseri oli tervitanud. Plats oli päris pime ja ka toa valgust polnud näha läbi
annaabi.ee 
