Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Surnu valvamisel pidi osalema vähemalt üks
inimene. Sugulased, tuttavad ja samas külas elavad inimesed kiirustasid leinamajja hüvastijätuks
peamiselt päevasel ajal. Igaüks tõi midagi kaasa, tavaliselt toodi küünlaid. Vaeste inimeste
matustele tuldi tavaliselt annetustega: toodi riiet, küünlaid, jahu, võid jne ( 1999:
521). Kollektiivne abistamine toidukraamiga eksisteeris ka Eestis. Surnuvalvajad ja peielised
tõid leinamajja lisaks leinakimbule või -pärjale pudeli alkoholi või toidukraami, milleks võisid
olla kodus küpsetatud pirukad, kringel, kook. Tänasel päeval on see komme säilinud vaid
mõnedes Kagu-Eesti külades (Torp-Kõivupuu 2003: 73). Linnades seda tava praktiliselt ei esine.
Eestis osales surnuvalvamisel mitu inimest, enamasti küla noored, aga ka külanaised,
lähedasemad inimesed, viinahimulised meesterahvad (sisuliselt palgalised surnuvalvajad) ning
need, kes ärasaatmisele ei tulnud
annaabi.ee 
