tasuvat tööd, ja siis jättis ta Elisabethiga hüvasti ja läks... Leipzigis kohtas Ernst üht võluvat naist Lannat, kellega Ernstil läks asi paljast sõprusest palju kaugemale ja Elisabeth ununes. Justkui mingist unest ärgates tuli talle meelde kodulinn, onu Fritz ja Elisabeth ning ta otsustas koju tagasi sõita, aga see katse ebaõnnestus ja ta oli taas Lanna mõju all. Kuid siis juhtus midagi väga ootamatut! Kunstnik Fritz suri... Kohe pöördus Ernst kodulinna tagasi ja ühines leinajatega. Mitu kuud elas ta sügavas masenduses, luues muusikalist teost sõber Fritzu mälestuseks. Tema töö õnnestus ning ka Elisabeth andestas talle. Kõik oli taas endine, kuid mitte kõik, unistuste tuba polnud endine, sest seal polnud Fritz Schrammi. Kasutatud kirjandus. http://www.tdl.ee/~liisi/tsitaadid.html http://www.hummuli.ee/~evva/rida23.html 20. sajandi kirjanikud ENE ENEKE Unistuste tuba ttp://www.usc.edu/isd/locations/ssh/special/fml/Remarque.html
Küsitletud venelaste seas esineb antud vastus samuti, kuid poole vähem, ainult 36%. Umbes kolmandikule kõikidest küsitletust on surnu mälestamine eelkõige lähedaste kogunemine peielauas. 16% venelastele tähendab surnu mälestamine palvetamist hinge eest, käesoleva variandi valinud eestlasi oli tunduvalt vähem, vaid 4%. Kristlikel arusaamade järgi on lahkunu mälestamise peafunktsioon hinge abistamine ja hinge valu leevendamine, surnu mälestamine. Kirik koos leinajatega usaldab ta nõnda Jumala hoolde. Variantide ,,isiklikud mälestused koosoldud ajast" ja ,,lähedaste kogunemine peielauas" domineerimine viitab asjaolule, et kui varem olid rituaalid suunatud lahkunu hingele ja alles seejärel lähedaste lohutamisele, siis tänapäeval on mälestamine eelkõige austusväärne hüvastijätt surnuga, tema sugulaste lohutus. Alles seejärel on soovid ja palved, et lahkunul oleks hea, kuhu 16 Maidla Mõisa Köögi internetilehekülg [WWW] http://www
näinud. Pastor jutustas lahkunute elust ka nii mõnegi liigutava lookese, mis valgustasid nende meeldivat, suuremeelset iseloomu, ja inimesed taipasid nüüd selgesti, kui õilsad ja ilusad olid need vahejuhtumid, ning meenutasid kurvastusega, et tollal, kui need aset leidsid, olid need tundunud lihtsalt ulakusena, mis täiesti piitsa väärisid. Kogudust valdas pateetilise kõne jätkudes üha rohkem liigutus, kuni lõpuks kogu rahvahulk kokku varises ja nutvate leinajatega ühise meeleheitlikult nuuksuva koori moodustas, kuna jutlustaja ka ise oma tunnetele voli andis ning kantslis nutma hakkas. N ü ü d tekkis rõdul kahin, mida, aga keegi ei märganud. .Hetk hiljem kääksus kiriku uks; pastor tõstis pisarais silmad taskurätikust ja seisis nagu kinninaelutatult! Algul järgnes üks, siis teine silmapaar pastori pilgule, ja siis tõusis terve kogudus justkui ühe aje mõjul ja vahtis,
annaabi.ee 
