Lapse arusaam surmast
neid, kes veel siin elavad. Kirikukalendris on novembrikuus kolm
tähtpäeva, mis juhivad meie mõtted surmale ja surnutele: hingedepäev,
pühakutepäev ja igavikupühapäev, mida paljud ikka veel surnutepüha
nime all tunnevad.
Arvatavasti kutsub ka looduses toimuv - nähtavad märgid elu lakkamisest,
pimeda aja pikenemine ja lindude lahkumine - meid tavalisest enam
mõtlema neile, keda meie juures enam ei ole. Kolmes järgnevas kirjutises
tahan ma lisaks surnutele pöörata tähelepanu leinajaile ning leinas
toimuvale. Loodan, et sellest on abi ka neile, kes on kedagi kaotanud.
Kõigepealt püüan käsitleda üldlevinud väärarvamusi surmast ja leinast.
Esimene vale: surm katkestab kõik sidemed lahkunuga.
Meie suhted ei lõpe, vaid teisenevad. Kui meie lähedal olnud inimene
lahkub, tunneme end kui sügava ja pimeda kuristiku serval olevat. Otsime
silda, mis viiks teisele kaldale, kuhu lahkunu läks. Me ei leia ühtki teed, ei
kuule ega näe, mis teisel pool toimub.
annaabi.ee 
