V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Vait! Hea küll, saate.» «Andke kohe!»
1
5
4
«Säh, võta!» ütles ülemdiakon talle oma kukrut vihaselt kätte visates.
Jehan puges kaugemale kolde alla ja uks avanes.
V. KAKS MUSTA RIIETATUD MEEST
Sisse astus mustas riides sünge näoga mees. Mis meie sõbrale Jehanile kohe silma torkas
(ta oli, nagu võiski arvata, end oma urus nõnda sisse seadnud, et võis kõike oma meele järgi
näha ja kuulda), oli sissetulija täielik leinailme nii välimuses kui näos. Ometi oli selles näos
mingit mahedust, kassi või kohtuniku lipitsevat mahedust, ühesõnaga lääget mahedust.
Ta oli täiesti
' hall, kortsus, aastat kuuskümmend vana. Ta vidutas silmi, kulmud olid tal valged, huul
töllakil ja käed suured. Kui Jehan nägi, et see on ainult mõni arst või kohtuametnik ja et sel
inimesel asub nina väga kaugel suust, mis on rumaluse märk, siis tõmbus ta oma urkas