Eesti kirjandus I, kordamine
õnnestunum ettevõtmine. Kuna me oleme olnud orjarahvas, võis Tuglase ja
Aaviku meelest olla meie eepos orjaeepos. Kui loeme eepost, ei saa me
ajaloost midagigi teada. Ette heidetakse ka seda, et eepos on liiga hõre,
autor on pikkust kunstlikult venitanud. Sellegipoolest leiab Tuglas, et samal
ajal rahva seas on liikuma läinud teadmine Kalevipojast, kui meie pühast
tekstist, mida ei tohiks kritiseerida. Kalevipoja austajad jagunevad leigeteks
(kes ise vaevalt seda kunagi on lugenud, aga neis räägib traditsioon) ja
palavateks (teose läbi lugenud ja kes võtavad seda kui pühakirja
teksti).Tuglas kritiseerib ka ,,Kalevipoja" pealkirja - see on omamoodi
nonsenss. Vanasti kirjutati Kalewi-poeg, kui keegi peaks küsima mis on
rahvuskangelase nime, siis tal polegi seda on kellegi poeg.
Aavik oli maksimalist. Temalt pärineb koguni kolm artiklit.
1914 - ,,Eesti rahvusliku suurteose keel" (kõnena esitatud juba 1912)
annaabi.ee 
