Eesti uusaeg (1710-1900)
Eesti- ja Liivimaal oli 12 vennastekogude
ringkonda. Etnilisele Eesti alale jäi neist kaheksa. Saadakse luba kutsuda Herrnutist
juhte, õpetajad, kes hakkavad ka kõrgemal tasemel seda liikumist juhtima. 19. sajandi
keskpaika loetakse selle liikumise kõrgajaks. Aruannete järgi on olnud 160 palvemaja
etnilisel Eesti alal. Liikmete arvu on hinnatud umbes 50 000-le. Kaasastilkujaid oli
ilmselt veel. Umbes 10% täiskasvanud elanikkonnast oli sellega seotud. Piirkonniti oli
liikumine elavam või leigem. Enam aktiivsed piirkonnad on Lääne-, Hiiu- ja
Saaremaa, Võru- ja Tartumaa. Ülejäänud Eestis liikumine nii suurt populaarsust ei
saavutanud. Tekib ka hierarhia. Kõige eesotsas diakonid, kõik see, mis jääb allapoole,
on kohalike talupoegade käes (neid kutsuti abilisteks, töötegijateks). Abiliste
ülesandeks on läbi viia palvetunde. Võtavad vastu ka uusi liikmeid, jälgivad, et
kehtestatud kord oleks liikmete poolt täidetud. Kui juhtus olema korra vastu eksijaid,
annaabi.ee 
