Realism Eestis
kuidagi rikun. Nagu näed, vaatan ma naerataval jahedusel sinu salajase hm ütleme: meepotil-käimise
peale, seda jahedamalt, et mul mitte teadmata pole, kuidas just räägitav meepott lapsi ligi oskab
avatleda. (Naeratades.)
Minu poisike nägi mitme aasta tagant oma endist leegikest; sellel oli tema kuluga kaetud
kunstnikusüdame kohta veel pisut vana süütevõimu, tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi
veel tuha all hõõgub, ta arvas seda vahest leidvatki ning lõbustas end natuke oma leiuga jumaluke, see
kõik on ju inimlikult mõistetav ja aruka naise seisukohast mitte liiga traagiline. Muudkui minu heal
poisil peaks nüüd julgust olema seda naerdes üles tunnistada. Ta võib ju natuke punastuda ma pööran
silmad ära.
Leo (pehmelt). Ma arvan ikka veel, et sündsam oleks, kui jätaksime selle kõneaine praegu puutumata.
Lilli. Soo? Noh, me võime ju ka millestki muust kõnelda. (Väike vaheaeg.)
annaabi.ee 
