Põhimõtteliselt oli valitsus nõus, kuid kartis anda sellist tähtsat asja eraettevõtte kätesse. Marconi tööd on täit tunnustamist leidnud nii laiade ringide kui ka valitsuse poolt. Ta oli palju aastaid Marconi A/S-i peadirektoriks. Itaalia ja Inglise kuninga poolt on Marconi ülendatud aadliseisusse; terve rida kuulsaid ülikoole on ta valinud oma audoktoriks. 1909. a. sai Marconi koos prof. Brauniga Nobeli auhinna füüsika alal. Harva on ühele leidurile osaks saanud kaasa elada tehnika arenemisele algastmeilt kuni kõrgeima saavutuseni, nagu seda võis Marconi. Marconil on suuri teeneid mitte ainult traadita- telegraafi arendamise alal, vaid suur hulk üksikleiutisi kuulub tema nimele. Tal on olnud seejuures alati kiiret taipu kohanemiseks uute mõtetega ja uute leiutistega. üldiselt on Marconi tööd ning katsed käsitlenud kõige mitmekesisemaid raadiotehnika harusid.
Villard de Honnecourt kirjeldabki 1235. aastal Õhtumaade nähtavasti esimest igiliikurit selliselt: ,,Mõnigi kord on meistrimehed nuputanud, kuidas saaks ehitada ratast, mis iseenesest pöörleb. Aga siin on üks selline, mida saab teha paaritu arvu vasarate või elavhõbeda abil. Seibile kinnitatud vihtide asendi järjepidev muutumine peaks seda pidevalt pöörama." Pakuti ka torusüsteeme, milles ringlev vedelik pidi ainult leidurile enesele teadaoleval viisil eimillestki energioat tootma. Schotti raamatus ,,Technica curiosa" aastast 1664 kirjeldatakse kõrvuti nende aegade kõige põhjapanevamate tõsimeelsete füüsikaseadustega ka igiliikureid. Samas mööndab autor, et ,, mitte kõik säherdused masinavärgid ei tarvitse funktsioneerida", kuid esitleb samas Johann Joachim Becheri kohutavalt keerukat konstruktsiooni. Mainzi kuurvürstt laskis selle jaoks isegi ehitada torni,
annaabi.ee 
