Saarel liitus nendega kütt ja teejuht Hans. Vulkaani sisemuses toimus nendega palju sündmusi. Nad piinlesid janu käes ,üritasid leida maa alt vett ,kaotasid üksteist ära ,läksid vales suunas. Pärast pikka käimist Sneffelsi galeriisid leitsid nad uue avastamata paiga. Näis ,et oleksid nad tagasi maapinnal - seal oli meri ,kaljud ,neemed ,liivarand. Selgus ,et seal pesitsesid eelajaloolised loomad ,taimed ja inimese taolised olendid. Maakera südant nad ei leidnudgi. Vaprad mehed tulid välja ühest Itaalias asuvast vulkaani kraatris. Seiklus lõppes õnnelikult ,sest kõik jäid ellu.
Nad tantsisid väga romantiliselt ja printsessil ja printsil tekkisid tunded, lõpetades tantsu, kogu saalisviibijad aplodeerisid tugevalt. Võistlus oli lõppenud ja hakati selgitama välja võitjat. Kuninga suust kuuldus hääl mille nimeks oli merineitsi Elisabeth. Merineitsike ei suutnud seda uskuda, kuid siisgi ruttas ta printsi juurde ning paari hakati õnnitlema. Suures sumas läksid aga nende teed lahku ning nad kaotasid üksteist silmist ja ei leidnudgi enam. Printsess ruttas kiirelt koju ja seadis ennast magama. Järgmisel päeval ülestõustes lootis ta kuulda oma teenianna suust, et temale on teade. Aga kui ta seda küsis, siis talle vastati eitavalt. Merineitsi oli väga nõrdinud ning ei suutnud oma ebaõnne uskuda. Taas istus ta õhtul oma rõduäärel ja vaatas taevasse. Ta rääkis endamisi, et väike valge särav ime aita mul leida minu prints. Ta palus nii mitu korda, kui nägi,
annaabi.ee 
