V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ujuvad ja juba üsna tillukestena merega mängivad.
Muide, kiriku järele ei kujunenud mitte üksnes ta keha, vaid ka ta vaim. Milline oli siis
Quasimodo hing? Millise laadi ta oli omandanud, mis vormi võtnud selles suletud kestas,
selle metsiku eluviisi juures? Seda oleks raske määratleda. Quasimodo oli sündinud küürakas,
ühesilmaline, lombakas. Suure vaeva ja suure kannatusega oli Claude Frollo teda siiski
kõnelema õpetanud. Aga mingi saatuslikkus lasus õnnetul leidlapsel. Juba
neljateistkümneaastaselt Jumalaema kiriku kellalööjaks hakates sai talle osaks uus õnnetus:
kellahelin purustas ta kõrvade trumminaha, ta jäi kurdiks. Ainus värav, mida loodus talle
pärani lahti oli jätnud, langes korraga igaveseks kinni.
Kinni langedes lõikas see värav katki viimase rõõmu- ja valgusekiire, mis Quasimodo
hinge võis tungida. Ta hing vajus sügavasse pimedusse. Õnnetu olendi kurvameelsus
muutus parandamatuks ja täielikuks nagu ta inetuski