Mart Saar ja Cyrillus Kreek.
iselaadselt kontsertreerituks. Iga närv ja lihas, rääkimata mõttest ja tundest, paistis elavat
vaid esitatavast muusikast. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis mängule
imetlusväärse vaimulennu, harukordse tehnilise meisterlikkuse ja ülima sugestiivsuse."
Hüpassaare oli heliloojale kõige olulisemaks paigaks hingejõu taastamiseks, looduses
uitamiseks, loometööks. Mart Saar oli väga lähedane loodusega. Muusikateadlane Karl
Leicher meenutab: ,, 1947. aastal kurtis kord Mart Saar, konservatooriumis, et ei pääse
linnast minema, metsa. Kutsusin siis Saare pere meie poole Mähele külla. Oli ilus
pühapäevahommik, kui nad kolmekesi tulid. Tervitused öeldud, lühivestlused vesteldud,
läksime Mähe metsa hulkuma. Juttu oli vähe, oli palju vaadelda, kuulata, looduses mõnu
tunda... Lõunaaeg lähenes. Sammusime kodu poole. Päris maja lähedal noorte mändide
vahel sõnas Saar:" Ma jään veel natukeseks metsa."
annaabi.ee 
