Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
kusjuures leibherr ja grundherr ei pruukinud üüldse kattuda. Oluline kriteerium see, et
sunnismaisus kk ei omanud olulist tähtsust, sest keskne oli keha omamisõigus, mitte
maa järgi. Nüüd väga levinud et tp või pärisorjad ei olnud oma härra juures teenivad
või makse maksvad, vaid olid asunud kuhugi muusse valdusesse, ja maksid renti
teisele grundherrile, kuid olid pärisorjad oma leibherrile, kellele nad maksid
kehamaksu ( Leibzins)Kui Grundherrschaft 13s igal pool tähendas mitte
mõisamajandust, primaarne see, et kõik tp olid rentnikud. Linnas tüüpiline et
pärisorjad läksid linna, olid iga aasta kohustatud maksma pärushärrale leibzinsi, pidid
kindlaks ajaks minema oma pärushärra juurde, maks võis olla ka sümboolne ( nt
naised tõid kana).
Leibherril oli lisaks leibzinsile õigusi oma orja üle. Leibherril oli õigus tp