Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
teisele grundherrile, kuid olid pärisorjad oma leibherrile, kellele nad maksid
kehamaksu ( Leibzins)Kui Grundherrschaft 13s igal pool tähendas mitte
mõisamajandust, primaarne see, et kõik tp olid rentnikud. Linnas tüüpiline et
pärisorjad läksid linna, olid iga aasta kohustatud maksma pärushärrale leibzinsi, pidid
kindlaks ajaks minema oma pärushärra juurde, maks võis olla ka sümboolne ( nt
naised tõid kana).
Leibherril oli lisaks leibzinsile õigusi oma orja üle. Leibherril oli õigus tp
pärandile,ükskõik kus see talu ka ei oleks. Osa varast läks pärishärrale(dotfallig) peale
surma.Samuti oli Leibherr oma pärisorjade üle õigus kontrollida nende abieluotsuseid,
pidi oma leibherri käest küsima luba. Küsimus ka kui kaks leibherri pärisorja
abiellusid, kellele läksid järglased. Allikatest näha et leibherrid tahtsid kontrollida,
annaabi.ee 
