Chapati ehk India leib Allikas: Parimad kodused toidud Lihtsad rasvata küpsetatud valged leivad. Sega kausis jahu ja sool. Lisa niipalju külma vett, et saad paksu ja pehme taina. Jäta tainas 1/22 tunniks käterätikuga kaetult seisma. Jaga tainas nelja ossa. Veereta neist pallid ja rulli need õhukesteks piklikeks leibadeks. Prae leivad mõlemalt poolt kuumal pannil ükshaaval ilma rasvata. Leivad on valmis, kui nad on pisut kerkinud ja peal on väikesed tumedad laigud. Chapati-leivad on india köögi juurde kuuluvad küpsetised, mida serveeritakse soojalt erinevate roogade kõrvale. Mina aga, kui aus olla, olen lasknud neil leibadel tavaliselt ära jahtuda ja siis kasutanud nagu nisujahutortiljasid, erinevate täidistega rullide keeramiseks
Näiteks katkend: leivategemine sai alguse Vanast- Egiptusest, kus emad panid lastele kooli kaasa nii leiba kui õlut. Sealt jõudis leivaküpsetuskunst ka heeberalaste ja kreeklaste kaudu umbes 170. aastaks eKr roomlasteni, et levida järk-järgult üle kogu Euroopa. Tänapäeva leivad: Rukkileivas moodustab rukkijahu üle 90% leiva koostisest. Rukkisegaleivas on 50-90% jahu kogusest rukkijahu. Peenleivaks nimetatakse rukkipüülist keeduga valmistatud magushaput leiba. Lisanditega leibadeks kasutatakse tänapäeval aedvilju-pähkleid, kuivatatud puuvilju, liha, rosinaid, päikesekuivatatud tomateid, räimi, kartulit jne. Tera- ja seemneleivas kasutatakse mitmesuguseid seemneid ning teri umbes 8% ulatuses jahu kogusest. Nisusegaleivaks nimetatakse leiba, milles on nisujahu rohkem kui poole võrra. Sepiku nime all tunneme tumedast nisujahust, nisujahude segust, nisujahust koos muude jahude või teraviljasaadustega valmistatud küpsetis.
Teine pakub, et see tuleneb pühak St. Markuse nimest. Kolmanda pärimuse järgi on martsipanile nime andnud itaaliakeelne sõna marzipane, mis algselt tähendas sõmeralist ja taignataolist maiustust, mida tehti riivitud mandlitest, suhkrust, meest ja maitseainetest. Neljas legend selgitab martsipani nimetust lähtuvalt Markuse leibadest nimelt piirdus keskaegsel Saksamaal ikaldusaastatel söök väikeste leivapalukestega, mida kutsutigi Markuse leibadeks (Markus-Brötchen). Näljaaja möödudes säilis aga Markuse leibade valmistamise komme. Ajapikku muutusid need üha magusamaks ja maitseküllasemaks ning neid hakati nimetama martsipaniks. Muide, martsipani nimetus on Euroopa keeltes küllaltki ühetaoline saksa Marzipan, inglise marzipan, prantsuse massepain, soome marsipaani, rootsi marsipan jne. Keskajal müüsid martsipani apteekrid, kes soovitasid seda nii ihu- kui hingehädade vastu
1. too aidast jahu. 2. järgmisel päeval oli vaja jahu ja kartulipudru taignasse sõtkuda. 3. kui on sõtkutud, tuleb jätta tainas kerkima 4. mõne aja pärast oli vaja ahjus erinevaid süsisid 5. siis tuleb tuua suured pannid ja neid ükshaaval ahjusuus tulepaistel hoida ning hõõruda seejärel kuuma plekki peki tükiga, nii et särin taga. 6. tuleb kasta käed vette ja tõsta lõimest taignamütsakad pannidele ning siluda ilusateks leibadeks. 7. kraapida lõime seintelt ja põhjast kamalutäie tainast kokku, kasta märjaks ning voolida sarviliseks kakuks. 8. tuua võõrusest pika varrega puulabidas ja libistada pannile labida pealt üksteise järel tulikuuma ahju ja tagant järele panna kaapekakud ahjusuhu. 9. hoida ahjus kuni valmimiseni ja siis ära süüa RAHVALAULUD Eesti rahvas on alati palju laulnud. Mõned meie regivärsilised rahvalaulud on ligi paar tuhat aastat vanad
annaabi.ee 
