Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Istuge ometi!" ning lisas ukse taha kadudes ruttu juurde: ,,Ein Augenblick!" Aga vaevalt jõudis
Indrek üksi jäänult toas lasta pilgu ümber käia, kus nägi lihtsa eesriide varjul lahtist sängi, nagu
oleks sealt just praegu magamast tõustud, kui juba uks jällegi kuulmatult avanes ja direktor pea
sisse pistis.
,,Tulge siiski parem kaasa," ütles ta Indrekule.
Nõnda läksid nad lõpuks kahekesi mööda kitsast puutreppi alla, direktor öökingis vaikselt ees,
öökuuesaba lehvivalt laiali, Indrek oma kõvade saabastega hirmsa mürinaga tagant järele. All
eestoas direktor koputas selle ukse pihta, kust tagant esiti oli kostnud kõnelus ja naer, ning
hüüdis: ,,Herr Koovi!" Kui vastust ei tulnud, katsus ta ust avada, mis oli aga lukus. Siis ruttas ta
läbi suure toa, tõmmates Indrekut näpuga endale järele, ja katsus seda ust, mis viis otseteed
edasi, aga ka see oli lukus. Igal pool valitses praegu tühjus ja vaikus. Ainult lamp põles endiselt