Põrgupõhja uus vanapagan - A. H. Tammsaare
suuremad haokood, egi rohkem tööd kui oodati ja nõnda kadusid Põrgupõhjal päevad ja aastad.
Ühel õnnetul päeval jäi noore Jürka käsi masina vahele. Ta kaotas sõrmed ja labakäe ning lebas siis oma
kinniseotud köndiga asemel. Teda tuli vaatama Eleonoore, rääkisid juttu ja siis ta lahkus, lubas järgmine
päev ka tulla. Aga öösel poos noor Jürka ennast üles ja levisid jutud, et poomisnöör oli üsna lontis ja oli
nähtud tiibu lehvitavat kukke, mis tähendas loomulikult seda, et Vanapagan pidi olema see, kes noore
Jürka hinge oli põrgu viinud. Poisist oli Juulal ja Jürkal väga kahju. Varsti ilmus Ants ja nõudis uut poissi
masina taha tööle. Juula ja Jürka saatsidki Kusta, kuid nii kui Kusta oli läinud hakkasid ka teised lapsed
sinna tahtma, eriti peretütar Maia, sest ta oli kohtunud karulipõllul noore Antsuga, kes oli rääkinud ilusatest
riietest ja kõpsuvatest kingadest