varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas oma tänaval, tuttavate majades. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine.
austamise ja teenimise päevale. Maskeerimine Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud naisteks. Maskid pole jõulised, vaid on pigem naispoolt esindavad ja õrnad. Kadrisante on enim seostatud tagasipöörduvate esivanemate hingedega, mis omakorda tingib riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidi, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, ilustatud 20. sajandil rohkete lintide, lehvide, litrite, helmeste jms. Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul igasuguste poe või omavalmistatud maskide abil tänapäevasteks peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks, nõidadeks või hoopis peeneteks daamideks. Kadripere Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle tarvis kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks
Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas oma tänaval, tuttavate majades. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. 20. sajandil hakati näo maskiga varjamise asemel seda värvima, mis oskusliku tegutsemise korral moondab isiku täiesti tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine