LÕBUS LESK
Puhas meelelahutus; mida kohutavat on
võimalik Leháriga teha?
Muidugi tulevad kohe meelde venelaste surematud operettfilmid. Ja eks meie Sylvad ja
Hannad, Edwinid ja Danilod on ikka natike maavillasemad, mis seal salata. Tegelikult oli
esimese vaatuse ajal mitu korda tunne, et käib etendus etenduses .
Aga kui itsitus kurku kerkib, siis pole ju vahet, mis on hea tuju allikas? Operetis ei muhele
nagunii keegi sündmustiku üle, et "on need vürstinnad alles lehtsabad" või "vaat, mis ahnus
meestega teeb", vaid pigem võrreldakse vanade aegadega ja eeskätt lihtsalt lastakse
kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva
jaoks ikka täitsa hea.
Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik. Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid
nii naised kui ka vanema generatsiooni rahvas (tohh-hutu naistevägi!), kellele teater oli enne
etendust mingi promoürituse korraldanud
annaabi.ee 
