Meelis 13.sajandil, 22 inimpõlve tagasi ründasid Leholat ristirüütlid. Nad tahtsid muuta eestlasi ristiusklasteks. Eestlased ei tahtnud saada ristirahvaks ning algas sõda, mis kestis kaua ja paljud mehed surid sõjas. Sõda lõppes ristirüütlite võiduga. Ristirüütlid viisid Lehola maavanema Lembitu poja, Meelise, Dünamünde kloostrisse, kus pandi Meelisele nimeks Bernhard. Kloostrit ründasid saarlased ning Meelis ja teised maavanemate pojad, kes olid kloostrisse toodud, põgenesid saarlaste laevadele. Saarlaste laevas sai
saaks surmahimus piinelda. Meelis pääses jällegi tänu mässavate Rävalaste. Meelis sai kõvasti vigastada ja ta päästis kurttumm vanamees, kes kosutas ja poputas teda. Kord sattusid kütid vanamehe majja ja Meelis liitus nendega ning jättis vanamehega käeliigutuste abil hüvasti. Nad püüdsid koos ühe karu kinni ja Meelis päästis küttide pealiku elu. Siis läks Meelis leholasse ja ei tundnud oma kodu ära, sest nii palju uusi maju olid ehitatud. Vaenlane oli nii kaua Leholat rüüstanud kuni Meelise vend Õnnepäeva rahu sõlmis. Meelis läks vennaga tülli ja kohtas vana Ivo. Ivo läks koos meelisega Pihkvasse elama ja nad küsisid venelastelt abi, et sakslased tagasi lüüa. Venelastel olid ka vanad halvad mälestused sakslastest ja nad nõustusid. Venelased ei hilinenud enam kunagi ja võitsid peaaegu terve Eesti tagasi. Kuid sakslased saatsid abipalveid Riiasse, Taani ja meelitati ka Lätlased ja Liivlased kohale. Eestlased
annaabi.ee 
