Olle andis talle väikese oksakese pihku, Kerstin istus ning vehkis sellega. Ja Olle laulis talle seda vana laulukest: "Kerstinil on üks kuldne vanker ja sellega sõitu ta tegi, tal kullane piitsake oli veel peos ja ta tervitas neid, keda nägi." Pealegi laulsime me kõik. Agda oli ka meiega oksi murdmas, tema laulis nõnda: "Päikene paistab, suvi on käes, lilledki õitsevad koplis." Aga selle laulu peale laulis Lasse nõnda: "Päikene paistab, suvi on käes, lehmakook laiutab koplis." 9 Selles oli tal muidugi õigus. Nimelt et koplis on olemas lehmakoogid. Ainult et laulus poleks seda küll mõtet otse välja öelda. Metsast koju jõudes läksime meie Agda, Britta ja Annaga ning murdsime suure hulga sireleid, mis kasvavad meie puukuuri taga. Siis kõndisime nendega Lõunatalu niidule. Seal olid Oskar ja Kalle juba ridva valmis teinud
annaabi.ee 
