seinal. Vigastatutel pigistatakse kausside kaupa mäda haavadest välja. Raske on mõelda, et need on veel inimesed või kunagi olid. Huumor aitab meil taluda seda olukorda. Kui me näeme puidust kirste, siis me naljatame, et need on seal meie jaoks. Kui keegi sureb, öeldakse, et ta viskas vedru välja. Teisiti me lihtsalt ei peaks vatu. Puhkusel olles ma tundsin, et ei suuda enam kohaneda tavalise eluga. Kodus oli kõik samamoodi nagu lahkudes, lehitsesin kunagi laenutatud raamatuid, mida ma tagasi ei viinud. Õudsaid mälestusi on liiga palju. Näen inimesi, kes pole sõjas käinud, kuid targutavad, kuidas seda võita. Nad ei mõista seda, mis sõjas tegelikult toimub, missugune on olukord rindel. Näen vanu istumas kõrtsides, oma elu elamas, näen noori lapsi mängimas tänavatel, just nagu meie varem. Kuid mis on saanud meie põlvokonnast, nendest, kes uhkusega otse koolipingist sõja poole marssisid?
Mina isiklikult arvan, et elamus mingisuguse etenduse nautimisest on suur ja kauakestev. Tänavatel kõndides saame täiesti tasuta vaadelda igasuguseid maju, ja muid ehitisi. Arhitektuuri puhul on oluline, et ehitis täidaks oma ülesannet- kooskõlastuks ja sobiks loodusega ja üleüldise ümbrusega. Näiteks meeldivad mulle tohutult Itaalia vanad kirikuid puuderoheluse taustal. Ahritektuur pole siiski ainus, millega igapäevaselt kokku puutume. Lehitsesin alles hiljuti Tartu ajaloo raamatut ning avastasin vana Emajõe silla, mis asus praeguse kaarsilla asemel. Tartu Kivisild ehitati Katariina II korraldusel esimese kivisillana kogu Baltikumis pea 200 aastat tagasi. 1775.a. tabas Tartut ränk tulekahju, mille käigus põles maha suur osa Tartu kesklinnast. Linna taastamiseks määras Katariina II 12-15 tuhat rubla esindusliku silla rajamiseks. Hiljem lisas ta veel 10 tuhat rubla. Kivisild oli mõeldud keisrinna kingitusena Tartu linnale. Mul on
huvitav ja ma otsustasin leida oma tee. Ma hakkasin otsima, mil viisil võiksid mu pildid erineda teiste kunstnike piltidest ning samas panna vaatajaid mõtlema kunsti suuruse ja võimaluste üle. Alustuseks otsustasin valesti joonistama õppida. Maailm on ju täis kunstnikke, kes suudavad pintsliga fotografeerida, kuid need pildid olid minu jaoks tühjad nagu amatööride fotod perekondlikest sündmustest. Igav. Mingil suvalisel päeval vedelesin oma tuttava juures ja lehitsesin lauale jäetud erootikaajakirju. Tegin enda jaoks huvitava tähelepaneku, et 99% modellidest on piltidel avatud suuga. Arvasin, et see ei ole lihtsalt niisama fakt ja asusin veelgi hoolsamalt pilte vaatama . Poole tunni pärast jõudsin otsusele, et hakkan kujutama oma piltidel ainult lahtise suuga koeri. Koerad tund usid mulle igati sobivamad tegelased olevat kui naised, sest koerad meeldivad peaaegu kõigile ja pealegi ei saaks keegi mind süüdistada poliitilises ebakorrektsuses,
annaabi.ee 
