Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks,
Neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks.
Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan.
Lisaks kirjutamistuhinale, mõjub kevad Underile ka teistmoodi, nagu kirjeldab "Sirelite aegu": "Ja öösiti
nüüd ei ma enam maga: / mu süda õhetab kui hõõguv ääs - / Ah, sirelite õitseaeg on käes! / Kuis võiks
ükskõikne olla ma ja vaga!" või "Jürikuu hõiskamine" - "Kuidas, kuidas paigal seista / ega mitte käega
puutu / sesse punga leheksmuutu? / Kuidas mitte õhku tõusta?"
Pärast emigreerumist Rootsi on kevad talle valguseks, lohutuseks ja - tundub ka et uueks jõuks elada.
"Võõrsil" väljendab seda nii: "Ripub värisevaid pungi / üle väravate / juba tunnen aga tungi silmilt tõsta
kate. / Õunapuude õite valgus / valgemaks teind tunni, / ons see jälle mingi algus?... / Elama end sunni!"
Underi looduskirjeldused annavad kevadele tema luules erilise sära, mingi salajase hõõguse, mida
kaugeltki igaüks kevades ei näe
annaabi.ee 
